Meie seda kriisi kinni ei maksa!

October 31, 2008 in Bologna, Gelmini reform, Linnad ja piirkonnad, haridus, kodanikeühiskond, poliitika | Tags: manifestazione Bologna, No Gelmini | by Oudekki | 4 comments

Eile oli meid Bolognas tänaval 40 000 - seda linnas, kus on umbes 300 000 elanikku, manifestatsioonil, mis algas neljapäeva hommikul kell 9. 30 (mis tähendas, et peamiselt olid kohal ülikoolitöötajad ja üliõpilased, sest ülikool streikis - isegi tehniline personal), kuid oli ka kooliõpilasi, õpetajaid ning lihtsalt linnakodanikke. Spontaanselt seitsmetunniseks kasvanud manifestatsioon sisaldas ka improviseeritud korras tekkinud marssi linna esimesel suurel magistraalil ning lõppes sit-in’iga ühel kesksetest ristmikutest (kui päris aus olla, siis 250-500 inimest jätkasid avatud mikrofoni ja väikse rongikäiguga veel umbes tunnikese). “Kui teie blokeerite meie tuleviku, blokeerime meie linna!” Peab ütlema, et nii elumajade kui kontorite akendelt elati meile kaasa ning lehvitati lippe (ja meie lehvitasime, kuid skandeerisime, et tule alla, tule alla, manifesteeri sina ka!). Ka enamus auto- busii ning rekkajuhte võtsid olukorda kannatlikult (või hoogsalt, meid signaalidega toetades): kolmapäeval senatis kinnitatud legge 133 ehk decreto Gelmini puudutab valusalt kõiki (mis muuhulgas Rooma tõi välja protestima umbes miljon inimest ning manifestatsioonid toimusid peaaegu kõigis Itaalia keskmise suurusega linnades, manifestatsioonide käigust püüan teha uue postituse).

Milles on asi?

Gelmini dekreet koos kcesoleva aasta eelarvega ongi Itaalia truth about enzyte viimase aja poliitilise kliima nii tuliseks ajanud, et paljud kraamivad välja oma mälestused sellest, mis toimus 40 aastat tagasi, aastal 1968. kui Itaalia massiülikool läbi üliõpilasrahutuste sündis. See dekreet (algataja haridusminister Mariastella Gelmini nime järgi) ehk legge 133/2008 nimelt võimaldab - ja koos eelarve ning legge 133 finantsplaaniga (legge 133 näeb ette jooksvat avalike ülikoolide rahastuse vähendamist 2009-2013 aastani 63.5 mil eurot aastal 2009 kuni 455 mil eurot aastal 2013) - teeb sisuliselt vältimatuks ülikoolide kujundamise erasihtasutusteks. See kokkuhoiuplaan, mis muuhulgas ka läbi selle aasta eelarve tõmbab kokku üle 500 miljoni euro ülikoolide rahastust (FFO, finanziamento ordinario dell’università) ning tähendab muuhulgas, et iga viie pensionile läinud personaliliikme (nii õppejõud, uurijad kui tehniline personal) asemele võetakse tööle ainult üks. Umbes 87 000 kooliõpetajat ning 43 000 muud koolisüsteemi töötajat kaotavad töö. Põhimõtteliselt: probleem on ülikoolide privatiseerimiskatses ja koolisüsteemi rahastuse olulises vähendamises.

Kuid arvatavasti ainult ülikoolireform ei oleks suutnud nii suurt osa elanikest tagajalgadele tõsta ning üliõpilaste ja õppejõudude protestile märkimisväärset ühiskondlikku toetust kaasa tuua (lähtuvalt ideest, et ülikoolid, need on ju definitsiooni põhjal vasakpoolsed ja protestivad kõige vastu). Pealekauba - tegelikult on Itaalia haridusministeerium igal aastal otsustanud, et “koolisüsteemi tuleb moderniseerida” ning selle varjus on alati leidunud nii mõnedki rahastuse vähendamised (Prodi valitsuse viimane lõige oli teatud osale süsteemist ehk valusamgi kui praegune).

Ent tänavu otsustas Berlusconi juhitav valitsus, et nad on nii kõikvõimsad - olles võitnud valmised ja olles opositsiooni parlamendist välja mänginud - et nad võivad eirata ka poliitikategemise aabitsatõdesid. Ehk siis asjaolusid, et pensionite langetamine ja algkoolikulude kokkuhoidmine toovad alati kaasa laiaulatuslikud protestid, sest need puudutavad valusalt kogu elanikkonda (isegi Eesti kõige liberistlikumad valitsused ei ole julgenud pensione langetada).

Gelmini reform vähendab aga mitte ainult ülikoolide vaid kogu avaliku koolisüsteemi rahastust, nõudes koolidelt seeläbi ka didaktilise süsteemi muutmist, vähendades õpetajate arvu nii, et koolisüsteemi algjärgud peavad täies ulatuses läbi ajama üheainsa õpetajaga. Sellel süsteemil võib olla ka teatud voorusi - nagu proua Gelmini rõhutab, on lastel lihtsam, kui neil on ainult üks referentspunkt - aga haridussüsteemi niisugune ümberkorraldamine nõuaks parimagi tahtmise juures aega ning uute meetodite juurutamist. Teine oluline aspekt on see, et kulude kokkutõmbamisega suurendatakse õpilaste hulka klassis: kui praegu on Itaalia alg- ja keskastmes keskmiselt 22-24 õpilast õpetaja kohta, siis uue reformi tulemusena hakkab neid olema umbes 30. Tjah, ja tunnustatud haridusteooriad ütlevad - mille järgi näiteks Soome haridussüsteem töötab - , et parim suhe peaks olema 15 õpilast õpetaja kohta, edasi tuleb võtta abiõpetaja, kaebas mulle üks algklasside inglise keele õpetaja Annozero salvestusel.

Samuti kaotab see süsteem ära ka algkoolide pärastlõunase õppe ning vähendab üldiselt tundide arvu ning eelkõige võimalike seminaride ja laboratoorsete tööde arvu. Õpetajad on kinnitanud, et niisugustel tingimustel ei ole neil võimalik anda sama kvaliteediga haridust nagu seni. siin üks paralleel Eestiga: liiga vähe tunde võib viia ka sellele, et õpetajad on sunnitud kas ülikiiresti materjalist “läbi ratsutama” või õpetama oluliselt vähem. Viimane tähendab aga seda, et iga järgnev aste - s.h ka ülikool peab oma programmi ümber tegema ning kokkuvõttes jääb suur osa teadmisi edastamata. “Teadmine ei ole kaup, teadmine on avalik hüve ja teda me kaitseme võitlusega!” skandeeriti eile Bologna tänavatel.

Kas kõik on siis vastu?

Ma kuulnud ka arvamusi, et rahastamise vähendamine on hea, sest see sunnib koole ning ülikoole efektiivsemalt töötama ning et angloameerika ülikoolid ju töötavad erasihtasutustena väga hästi. Muide, neid arvamusi kuuleb aeg-ajalt ka täiesti ülikooli ja koolisüsteemi sees, isegi mitte-berlusconiaanidelt. Liberistlikke majanduspoliitikaid toetavavad Itaalias ka mõned teised poliitilised jõud.

Kuid mind paneb tõeliselt imestama, kuidas on võimalik neid inimesi, kes Itaalias uurimistööd teevad panna veel efektiivsemalt töötama, nimelt enamik statistikaid - nii palju kui teadustöö üldse on kvanifitseeritav - väidab, et Itaalia uurija teeb kõige hinnaefektiivsemat tööd, olles lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis kõige vähem makstud ning produtseerides nii artiklite arvult (ja sisukuselt, näiteks rahvusvaheliste preemiate arvestuses) võrdväärset või esirinnas tööd. Majandusteooria algkursuseski räägitakse, et loogiline käitumine inimese poolt on vähem töötada kui talle vähem raha makstakse. Loogika “kui raha on vähem, siis oleme efektiivsemad” võib võib-olla mõnes kontekstis paika pidada, aga sotsiaalvaldkonnas meenutab see mulle rohkem koonduslaagriloogikat “anname vähem süüa, siis äkki teevad rohkem tööd”.

Kui vaadata angloameerika ülikoole, siis jah, nende seas on maailma juhtivad ülikoolid, mis asuvad maailma juhtivates tööstuspiirkondades. Muide, laiaulatuslikes suurtööstuspiirkondades. Itaalia on küll hetkel maailma seitsmes majandus, aga ta püsib peamiselt müriaadil väike-ettevõtetel (sellistel alla viiekümne töötajaga ettevõtetel) ja vähem loetud arvul suurtel. See tähendab aga seda, et Itaalial ei ole angloameerika riikidega võrreldavat majanduslikku baasi, et tagada erainvesteeringutel efektiivse süsteemi toimimine. Suure hulga väikeste ettevõtete puhul on juba lihtsalt ökonoomsem haridust rahastada üldistest maksudest, seda enam, et need saavad uurimistööst palju enam kaudset, kui otsest kasu. Lisaks: suurtööstus on siin koondunud omaette tugevaks liiduks, mille nimeks on Confindustria ning mida võib lugeda omaette võimu toimijaks: organisatsioon, millele poliitiliselt tugevuselt ei ole analoogiat üheski angloameerika riigis.

Ja nagu praktika näitab angloameerika süsteem tagab teatud hulga väga kõrge tasemega (üli)koolide olemasolu, aga ei taga hea tasemega ülikoolihariduse kättesaadavust kõikidele ning kõrge tasemega ülikoolide olemasolu võimalikult suures hulgas piirkondadest (head ülikoolid on seal, kus on tööstus, nagu mainitud). See läheb aga vastuollu Itaalia senise väärtussüsteemiga, kus haridus ja kultuur on avalik hüve, mitte luksus, mis peab olema tagatud kõigile sõltumata sotsiaalsest klassist või territoriaalsest paiknevusest. Itaalias võib aga hetkel veel ütelda “iga kool on hea” - ning proua haridusminister Mariastella Gelmini on asunud just seda väärtustesüsteemi lammutama (tahetakse ignorante, sest kultuur viib kriitilisele mõtlemisele ja kriitiline mõtlemine teeb vabaks, seisab pildil oleval plakatil).

Muuhulgas, see ei tähenda, et Itaalia (kõrg)haridussüsteem oleks ideaalne, ei sugugi mitte, ta vajab mitmeid muutusi, näiteks kindlustamaks noortele teadlastele võimalust töökoha leidmiseks või vähendamaks Vatikani mõju koolis või kindlustamaks eluaegse koha saanud õpetajate/uurijate kvaliteeti, kuid vähendatud rahalistes tingimustes on selge, et sisulisteks uuendusteks võimalusi ei ole, tuleb vaadata, kuidas põhisüsteem püsti püsib. Rääkimata sellest, et õppemaksud on juba praegu perekondade võimete piiril (olenevalt koolist, erialast ja perekonna sissetulekust, €1500 - €2500 aastas, väheste stipendiumitega) ning riigipoolse rahastuse vähendamine tähendab kindlasti ka õppemaksude tõusu - seega ülikoolihariduse kättesaadavuse vähendamist.

Ja vastupanu ainult suureneb…

See, mis neid protestivaid itaallasi veel vihastab - või ehk kõige enam vihastab - on aga asjaolu, et koolide, ka algkoolide - rahastuse vähendamisega loodetakse pehmendada finantskriisi lööki. Finantskriis tekkis pankade spekulatsioonide süül ja need nüüd kannatagu - see on turuloogika, ütlevad siin seekord ka vasakpoolsed, tegite valesti, siis kukute. Meie ei kavatse kukkuda, meie ei kavatse ohverdada oma avalikku haridust, mille eesmärk ei ole genereerida tööturule sobivat nukukest vaid rahulolevamat ja täiuslikumat inimest ning informeeritumat kodanikku. Lisaks: keegi ei ole suutnud tegelikult näidata, et see kahju, mis haridussüsteemile tekitatakse kuidagi tegelikult suudaks korvata finantssüsteemi probleemidest tingitud raskusi üldisel skaalal, mitte üksikutele pangandustegelastele.

Suurele osale itaallastest tundub - ning minu arvates õigusega - et praegune valitsus vaatab avalikele kuludele kui mingisugusele mõttetule raiskamisele, mis takistab neil endil - ning nende Confindustra sõpradel - miljoneid teenimast (kusjuures väike-ettevõtluseni ei jõua see kasu eriti kuidagi). Kuid siin on siiski palju inimesi, kelle soov on näha riiki kui võimalust igaühe elustandardi parandamiseks ning oponeeritakse mõttele, et majandus peab töötama ainult üksikute suurettevõtjate ning poliitikute tarbeks (ehkki - või just sellepärast -, nagu juba Mazzini kirjutas, on üks Itaalia võimutegelaste iseloomustavaid omadusi olla “tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega”). Eile hüüti Bologna tänavatel ka: Kuidas nii, kuidas nii, miks meie ei otsusta kunagi? Aga varem või hiljem, varem või hiljem, otsustame ainult meie!

Kuid nagu üks mu kaasdoktorant ütles teaduskonna koosolekul enne manifestatsiooni: “tegelikult on mul hea meel, et see valitsus teeb seda, mida ma ootasin. Praegune olukord kohustab inimesi taas poliitilisi positsioone võtma, osalema ning mõtlema. See hetk nõuab inimestelt oma soovide verbaliseerimist ning tegutsemist, sest igaühe varbale on astutud”. Seepärast ma ei võrdlegi praegust aastat ühegi minevikusolnuga, sest see viitaks juba valmisantud lahendustele. Kuid praegu on hetk, kus keegi ei tea, mis edasi saab, sest tulevik sõltub praegu - mõneks hetkeks vähemalt - ainult sellest, millistele seisukohtadele itaallased - kõik itaallased - jõuavad.

Noi la crisi non la paghiamo! E tu?

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Mõningaid pilte ja intervjuusid manifestatsioonilt ning väikest ülevaadet selle kulust võid vaadata siit.

Vagabundist linnakodanikuks

October 26, 2008 in Bologna, Linnad ja piirkonnad, Siena, kultuur, praktilised küsimused | Tags: erasmus, kodu leidmine | by Üliõpilane | 1 comment

Sienasse jõuan 31. augusti hilisõhtul. Raudteejaam. Pime. Mitte ühtegi tuttavat inimest, telefoninumbrit ega aadressi. Kõnniteel naine suure kohvriga. Küsin, kus asub park, sest magamiskott ning tähistaevas sobivad mulle hästi. Naine on brasiillanna ja ei räägi sõnagi inglise keelt. Mina räägin kümme sõna itaalia keelt. Naine on sõbralik ja peale mõningast proovimist teineteisest aru saada, peatab ta ühe mööduva noormehe. Läheb õnneks ja noormees-tõlgi abil saavutame üksmeele. Tol ööl jagame 14 euro eest Siena kõige odavamat motellituba.

Odav motell kubiseb minusugustest kodututest välistudengitest. Seega pole paha variant ööbida mitmekohalises toas, tutvuda kaastulnukatega ning edasi siirduda juba üheskoos ühiselt leitud püsipaika. Ühendatud jõud on ikkagi ühendatud jõud.

Siiski, edukaks soorituseks ei ole ühtainsat parimat viisi, on terake õnne. Turvaliseim, samas ka kõige rohkem kannatlikkust nõudev meetod on alustada turu-uuringuid juba Eestis, internetis, kus ripuvad vastavad leheküljed sadade pakkumistega. Üks kuulutus paistab sobinduvat sinu nõudmistele, kirjutad ja edasi ongi juba fortuuna asi, kas ootad vastust ühe päeva või jäädki ootama.

Mina otsustasin aktiivseks hakata alles kohapeal, Sienas. Selline viimasele minutile olulise asja jätmine toob endaga kaasa mõningaseid pingeid. Pingete vastu aitab karastamine. Minu karastus, mis seisnebki piirideta suhtlemises, oli 4-päevane hääletamine Eestist „saapasse”. Niipea kui ületasin Sloveenia-Itaalia piiri, hakkasin praktiseerima makaronikeelt. Mis sellest, et minu sõnavara põhines raamatul „15-minutit itaalia keelt” (päevas), mida avasin motiveeritult tervelt viiel korral kolme suvekuu jooksul. Heiskasin valge lipu, kui jõudsin leheküljele, mis oli illustreeritud sõnadega „kaitseraud”, „suunat